Grafham Water Reservoir

Tuul: sideshore, 20 mph ~= 9 m/s (jänes, peaaegu poolemeetrine laine)
Laud: BicSport 152L Freeride/racer
Puri: ??? 5.5 L ja Neil Pryde 6.5 L

Täitsa perses päev. Hommikul 9 pohmas peaga teele ja pool seitse ôhtul tagasi. Käed on surnud. Füüsiliselt raske on kirjutada. Hullult hea on.

Igatahes, Cami surfiklubiga esimest korda vee peal. Igasugu rahvast on koos, üle poolte on seda asja teinud juba 10-12 aastat, kes Austraalias ja kes Prantsusmaa meredes. Kama on neil päris tugevalt - 25 komplekti julgelt + isiklikud. Kui meie tänane keskmise suurusega seltskond teele läks, oli kaubik tagant paksult täis.

Esimene ôppetund: rigamine
See, kuidas mina siiani olen purje pannud, on täielik jama. Puri peab lôpuks nii trimmi saama, et nôelapuude ta plaksti pooleks ajab. Eve/Mardi purjega oli see, et poolt vahetades tuli teine kord käega kaasa aidata ja liistud lôhuvad äkki riiet - aga trapets nöörile külge, libistit juurde ja sôudja vend tômbama - väga ponks puri tuleb. Poomi ots tuleb ka ikka tallaga korralikult tômmata. Algul nägi minu oma selline välja nagu ikka - liistud punnitamas, aga siis kui valmis sai, oli peaaegu täiesti sirgu, nii et poole vahetamisel mingit purje kaardumist peaaegu polnudki.

Teine ôppetund: trapets
Poolteist tundi sain sôidetud enne kui käed jumalast ära väsisid. Kuna glissis oli nii hea, ei tahtnud hakata mingite trapetsitega jamama. Aga lôpuks ei jôudnud enam hoida ja tuli hakata proovima. Juhtida on ikka sitt - kuidas Sa kallutad purje ette, kui ise oled trapetsis taga kinni. Laine on nii tugev ka, et vastu kiilu lükates lükkab spin-outi. Veestarti oleks hullult vaja - kui käed juba niigi surnud on, on üles tômbamine piin. Pärast sain trapetsi kohta ôpetust, aga hilja nats.

Kolmas ôppetund: ujumine.
Mingil trapetsikatsetusel sattusime purjetajatega väga sama joone peale ja mina tahtsin muidugi glissis elegantselt keerata ja väikse vahupritsmega sujuvalt eemalduda. Aga näe laine lôi nats tasakaalu sassi ja raskus läks liiga ette ja üritasin veel päästa ja rohkem peale tômmata aga ikka täishooga nätaki purje peale. Ise lendasin julgelt môned meetrid kaugemale vett kopsu tômbama ja kobrastega rääkima.

Mats lauaga miskit ei teinud - see oli siuke jäik (ja suht môttetu) tükk, aga kardaani murdis pooleks. Esimene 'kill'. See oli keset järve, tagasi väga pikk tee ujuda - pool tundi läks julgelt. Laine viis järjest eemale ka kuskile muulide ja kalakasvatuste juurde - tagasi sain teise pool tundi kôndida. Hea trenn :) Aga ôppetund selles, et ujumine pole lahe ja kui kätega lehvitada, siis tuleb mootorpaat ja viib sinna kuhu vaja - mitte tunni aja ja külmetuse, aga 5 minutiga glissis.

Lahe kohvik on kohapeal - saad kalipsos asjatada, pakutakse teed, fish & chips ja muud head. Soovi peale törts rummi tee sisse saada vaadati väääga pika pilguga järele. Lauast on suur vaade järvele, nt. kuidas kohalik instruktor forward loopi (kukerpall) ja vulcanit (hüppega ümberpöörd) teeb. Väljas oli umbes 25 lauda, nii et oli mida jälgida.

150L on ikka vähem kui 190L ja ilma sverdita suure lainega oli glissimata natuke raske juhtida. Mad, mad fun. Uskumatu, et nüüd kuni kevadeni saab sisuliselt samamoodi edasi lasta. Mitte mingi ülikooli kossutiim ega sôudepaat ei suuda anda sellist adrenaliini, kiirust, naudingut ja rammestust. Ja ainult pool tundi eemal!

Lähemad eesmärgid - trapetsis mugavaks, spin-oudi fenomenist lahti, jalad rihmadesse, veestart. Kui need on olemas, saab juba merele wave'i minna sôitma - praegu pole veel valmis, vaja veel wax on, wax off harujutada.