Surf

Siin on kirjutised sellest kuidas tuju ja tunne on peale järjekordset head päeva kus vee peale saab. Vôi siis halin teemal 'miks ei puhu'. Kujundus on kohutav, aga absoluutselt ei huvita praegu.

teisipäev, juuli 19, 2005

Grafham Water Reservoir

Tuul: sideshore, 4 bft = 4-6 m/s
Laud: Bic Techno 152L
Puri: Neil Pryde Excess 5.9
Temperatuur: vesi 19 õhk 18


Kuu aega pole vee peal käinud, tegin õhtul tööd ja öösel tööd ja täna kella 9-st ei läinud mitte tööle aga veele.

Sain veestardile pihta. Tehnika on veel krobeline, eriti purje veest välja saamise osas (laua tagumine ots lihtsalt ei ulatu poomini), aga usun et põhiline nõks - "aega on ja ole madalal" - on käes. Varem ma ikka uskusin, et puri peab mu maagiliselt õigesse asendisse tõstma - nüüd katsun ainult purje otse tuulde ja püsti saada ja tõmban ennast ise ülesse.

Tsaibidele sain ka pihta - varem lihtsalt tahtsin purje absoluutselt liiga vara ära keerata. Täna mängisin tükk aega otse allatuult sõites ja jalaasendeid vahetades, tuleb välja küll.

Jalaaasadele ei saanud pihta. Nii kui jalad on aasades, keerab laud tuulde. Täisglissis esimese jala saab ilusti, aga tagumisega on sama jama. Väikse varba lõin ühe optimistliku veestardikatsega põhjalikult paiste - praegu on vaeseke üleni lilla. Muidu nagu polekski midagi, aga see ei aidanud üldse kaasa sellele, et jalgu kiire liigutusega aasadesse peksta.

Kahte asja hindan nüüd palju rohkem kui enne - lühikesi kalipsosid (shortsides ole peale pooltteist tundi kuradi külm, täiskalipsos väljakannatamatult palav) ja head lauakatet (kui jalad on savised ja libedad, ei ole seistes mitte mingit kindlust).

Tahaks kõike harjutada ja kohe heaks saada ja palju vee peal olla. Vaatame, mis tuulejagaja selle kohta arvab. Cowabunga.